ITSPEA Blogi

      Väga paljud ülemaailmse tuntusega ettevõtted, sealhulgas IT-ettevõtted ja ka ülikoolid, on mingis vormis sätestanud asutusesisese IT-eetikakoodeksi. Mitmetel juhtudel on see avalikult kättesaadav ja internetis loetav. Selle nädala blogipostituses analüüsin Harvardi ülikooli IT-eetikakoodeksit.     Harvardi ülikooli IT-eetikakoodeks on sõnastatud selgelt ning arusaadavalt ja selle mõistetavusele aitab kaasa hea struktuur. Pärast lühikest loetelu olulisematest põhimõtetest järgnevad näited ametipositsioonide kaupa. On sätestatud, et kõik Harvardi ülikooli IT-töötajad peavad igal aastal allkirjastama dokumendi, mis sätestab, et nad on tutvunud ning kavatsevad järgida kõnealust eetikakoodeksit ning selle mitte järgimisega kaasnevad distsiplinaarmeetmed. Eetikakoodeksis on üliolulisele kohale seatud kasutaja andmete kaitse ja diskreetsus nendega ümber käimisel.      Tulles konkreetsete ametipositsioonide kohta käivate näidete juurde, on esmalt välja toodud tehnilise toe töötajad. Nend

      Tarkvaraarendus on protsess, mille organiseerimisel on võimalik rakendada erinevaid arendusmudeleid sõltuvalt mitmetest teguritest, näiteks projekti suurus, eesmärgid, ajalised piirangud ja palju muud. Eeldusel, et tarkvara eesmärk on teenida selle loojale või omanikule raha, tuleb valida ka sobiv ärimudel, mida rakendada. Selle nädala ajaveebiartiklis analüüsin ühte tarkvaraarendusmudelit ning ühte tarkvara ärimudelit ja toon näiteid ettevõtetest, kus neid on kasutatud.     Tarkvaraarendusmudel, mida lähemalt vaatlen, on kosemudel (Waterfall Model). See seisneb selles, et arendus on jaotatud etappideks, millest iga lõpetatakse enne, kui järgmise juurde asutakse. See tagab küllaltki suure kaitse eksimuste eest, kuid muudab protsessi üsna mittedünaamiliseks, sest arendusprotsessis tagurpidi liikumine on raskendatud. Peamiselt sellel põhjusel on kosemudeli populaarsus viimasel paaril aastakümnel märgatavalt vähenenud. Küll aga leiab see kasutust valdkondades, kus vigadel on kõrge h

      "Kuidas saada häkkeriks" ("How to Become a Hacker") on 2001. aastal avaldatud dokument, mille on kirjutanud Eric Steven Raymond ja eesti keelde tõlkinud Kaido Kikkas. Oma olemuselt on see dokument, mis annab lugejale nimekirja soovitusi selle kohta, mida peaks tegema, et saada häkkeriks.     Esmalt sooviksin välja tuua ühe aspekti selle dokumendi juures mis mulle eriti positiivselt silma jäi- kirjutise struktuur on meeldiv ja loogiline. Autor alustab, tuues välja häkkeri definitsiooni ja häkkerliku suhtumise põhimõtted, seejärel loetleb häkkerile vajalikke oskusi ning viimaks mainib ka häkkerikultuuri olulisemaid põhimõtteid ja elemente. Kasulik lugemine oli dokumendi alguses teemaks tulnud häkkeri definitsioon ja sealjuures sellekohaste levinud eksiarvamuste kummutamine. Autor tõi välja vahe häkkerite ja kräkkerite vahel ja see erinevus on midagi, millest laiem avalikkus võiks teadlikum olla.     Leian, et dokumendi teises osas "Häkkerlik suhtumine"