ITSPEA Blogi

      Virginia Shea on oma raamatus "Netiquette" (1994) sätestanud internetisuhtluse põhireeglid, ehk võrgusuhtluse 10 käsku. Need on tänapäevalgi aktuaalsed ja selle nädala postituses vaatlen neist ühte ning toon selle põhjal näiteid enda internetikogemustest.     7. punkt Virginia Shea käskude nimekirjas on ''Aita piirata sõimusõdu'' ("Help keep flame wars under control"). See soovitus tundub mulle kõigist kümnest üks aktuaalsemaid. Inimestel tekib internetis alusetu turvatunne, mis paneb nad arvama, et nende öeldul ja tehtul pole tagajärgi. Tulemuseks on niinimetatud sõimusõjad. Ise olen sellega kõige rohkem kokku puutunud uudisteportaalide artiklite kommentaariumites, eriti kui artiklis tuleb juttu poliitikast. Tundub, et sinna kommenteerivatel inimestel on liiga palju vaba aega ja seda ei osata teistmoodi kulutada kui avalikku kommentaarisektsiooni reostades. Paljudel on raske aktsepteerida kaaskodanike arvamusi ja konstruktiivse arutelu asemel

      Aastal 2013 koostas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium dokumendi nimega Eesti infoühiskonna arengukava 2020. Selle mõte oli kaardistada järgmise 7 aasta jooksul sihiks võetavad arengud infoühiskonnana. Selle nädala blogipostituses vaatlen kahte arengukavas püstitatud eesmärki, millest üks on tänaseks suurel määral realiseerunud ja teine, vastupidi, pole soovitud arenguid näinud.     Esiteks vaatlen negatiivsemat poolt. Kuigi suurem osa arengukavas välja pakutud eesmärkidest on õnnestunud, on siiski asju, mille üle võib nuriseda. Infoühiskonna visiooni peatükis on punkt ''Elujõuline Eesti kultuuriruum'', kus muuhulgas sätestatakse visioon " Eesti keel on digitaalses maailmas elus ja arenev. Eesti keele tehnoloogia abil saab kasutada igapäevaseadmeid ja e-teenuseid."   Kahjuks leian, et 2021. aastal on selle väitega raske täiel määral nõustuda. Kuigi eesti keel on tõepoolest digitaalses maailmas veel olemas, tundub mulle, et tema arenemisest me erit

      Uue meedia liigid, näiteks sotsiaalmeedia, blogid ja kõiksugu muud digitaalsed meediakanalid, on tugevalt mõjutanud traditsioonilist meediat ja selle tarbimist. Nagu igal mündil, on ka sellel kaks poolt. Uue meedia pealetungil on nii äärmiselt kasulikke kui ka ühiskonnale tervikuna kahjulikult mõjuvaid tagajärgi. Selle nädala blogipostituses analüüsin kaasaegsete meedialiikide mõjusid klassikalistele kommunikatsioonivormidele.     Esiteks on uue meedia, eeskätt sotsiaalmeedia, populaarsuse suurenemise üks positiivsemaid efekte informatsiooni liikumise kiirus. Kui heidame pilgu ajas tagasi ajakirjanduse algusaegadesse, või isegi nii hiljutisse aega nagu üheksakümnendad, näeme, et selleks, et mitmed uudised avalikkuseni jõuaks, tuli oodata, kuni trükitakse järgmise päeva ajalehed või kuni tulevad eetrisse õhtused raadio- või teleuudised.   Tänapäeval ruttavad inimesed tihti esimese asjana sotsiaalmeediasse, näiteks Facebooki, sündmustest kuulutama. See ei kehti mitte ainult üksikis

         Selle nädala postituses kirjeldan kahte erinevat internetis kasutusel olevat tehnoloogiat või nähtust, mis said alguse juba enne seda, kui internet sellisena, nagu teda täna tunneme, üldse loodi.           Esimene kahest nähtusest on GIF'id. Lühend GIF on lahtikirjutatuna ''Graphic Interchange Format'' ja see võeti kasutusele aastal 1987. Oma olemuselt on GIF pildivorming, mis võimaldab kuvada animatsioone, kuvades sarnaselt videodele palju erinevaid pilte väikse vahega. See on justkui vihik, kus lehti kiiresti keerates tekib illusioon liikuvast pildist. Erinevalt videodest aga ei hoia GIF failiformaat heli ning sellel on ka väiksem kaadrisagedus. Selle failiformaadi kasuks räägib aga see, et sisu on lossless (ei esine kvaliteedi kadu) ja failisuurus on sealjuures väike. Enamasti on GIF'id väga lühikesed, tihti kuni kümne sekundi pikkused, kuid need korduvad automaatselt, see tähendab, et kui GIF saab läbi, siis ei pea seda ise uuesti käivitama, vaid si

       Arutlen selles postituses kolme videoedastustehnoloogia/videoedastusplatvormi üle. Nendeks on DVD, Blu-Ray ning voogedastusplatvormid.  Igaüks neist esindab ühte kümnendit, mil need kas leiutati või leidis aset nende võidukäik.     Alates videokaamerate leiutamisest aastal 1910. aastatel on videod ja filmid olnud meelelahutusmaailma lahutamatu ja asendamatu osa. See on valdkond, mida mingis vormis tarbivad praegusel tehnoloogiaajastul peaaegu kõik maailma kodanikud. Mida aeg edasi, on, nagu iga tehnoloogia puhul, videote edastamise ja tarbimise efektiivsust ja võimalusi parandatud. Tänapäeval piisab vaid nutiseadmest ja internetiühendusest, et vaadata miljardeid tunde videosisu tuhandete videoedastusplatvormide vahendusel. Kuid selleks, et siiamaani jõuda, tuli inimkonnal läbi käia rada primitiivsemaid, kuid siiski maailmamuutvaid leiutisi, mis aitasid tuua videomaterjali koju kätte suurele hulgale tarbijatest.     Esimene videoedastustehnoloogia, mida käsitlen, on DVD-plaadid.