ITSPEA Blogi

           Juhtivatel kohtadel tegutsevatele inimestele, nii infotehnoloogias kui muudes valdkondades, omistatakse tihtipeale rolle sõltuvalt nende juhi-ja isikuomadustest. Need võivad olla näiteks suhtleja, juhendaja, õpetaja jpt. Selle nädala ajaveebiartiklis analüüsin kahte IT-juhti, ühte Eestist ja ühte välismaalt, ning toon välja, millise juhikategooria alla nad võiks liigituda.          Esmalt vaatlen üht Eesti IT-juhti, Jan Aasa't, kes valiti 2019. aastal Eesti mõjukaimaks IT-juhiks. Ta töötab klaasiettevõtte Saint-Gobain Glass Estonia IT-teenuskeskuse juhina. Tema meelest on IT-juhi roll tänapäeval muutunud ärikesksemaks ja seega peab juht suutma orienteeruda lisaks infotehnoloogiaga seotud küsimustes ka selliste probleemide lahendamisel nagu näiteks tarneahelad ja tööstuslikud protsessid. Kuna selline mitmekülgsus nõuab head suhtlusoskust, siis juhitüüpidest liigitukski Jan Aasa minu hinnangul kategooriasse "suhtleja". Oma intervjuus portaaliga IT-Uudised rõhutab

          Selle nädala blogipostituses arutlen, milline omadus võiks kõige rohkem eristada "proffi" sama eriala "käsitöölisest" ehk amatöörist. See teema on midagi, mille üle olen ka varasemalt pead murdnud, sest kes meist ei tahaks mõnel alal "proff" olla, olgu see siis mõni spordiala või näiteks infotehnoloogia.           Esiteks leian, et kuna arutelu on terminoloogiline, siis sõltuvadki vastused sellest, kuidas arutleja neid termineid tunnetab, mõistab ja defineerib. Olen kuulnud, et selleks, et mingis asjas meistriks saada, peab pühendama sellele keskmiselt 10 000 tundi mõtestatud harjutamist. See võiks ka olla üks omadus, mis eristab proffi amatöörist. (Kümned) tuhanded tunnid kogemust mingi asja harjutamisel annavad keskmisele inimesele eelise teise tavainimese ees, kes näiteks pole üldse seda harjutanud või on harjutanud palju vähem. Ehk siis selle definitsiooni järgi võiks teatud kogemuse ja harjutamise lävendist öelda inimese kohta "proff&qu

     Termin ''Copyleft'' põhineb sõnamängul terminist ''Copyright'' ja on põhimõtteliselt vastand klassikalisele käsitlusele autoriõigusest. See on loodud, et tagada vaba tarkvara levik ja selle põhimõte on see, et vabadus materjali levitada ja kasutada peab säilima ka originaalloomingu põhjal tehtud loomingu suhtes.  Toon välja enamlevinud copyleft litsentsid: Tarkvara jaoks: LGPL- GNU Lesser General Public Licence (Nõrk) GPL- GNU General Public Licence (Tugev) AGPL- GNU Affero General Public Licence (Väga tugev) Muu materjali jaoks: FDL- GNU Free Documentation Licence Tarkvaralitsentsid     Nagu võib näha, eristatakse copyleft litsentse nende ''tugevuse'' järgi. See tähendab põhimõtteliselt seda, kui ranged ja ''nõudlikud'' need on. Vaatleme näiteks esimest ja kõige nõrgemat- LGPL'i. Tema ''nõrkus'' väljendub selles, et ta ei nõua kõikide esialgse intellektuaalvara põhjal loodud elementide koondamist

      "The Case For Copyright Reform" on 2012. aastal ilmunud raamat, mille on kirjutanud Rootsi Piraadipartei loojad Rick Falkvinge ja Christian Engström. Nende loodud Piraadipartei eesmärk on reformida autoriõiguseid ja patenti puudutavaid seadusi vabamateks. Samast ideoloogiast on sündinud ka  kõnealune raamat. Selles blogipostituses annan oma hinnangu mõnele teose teises peatükis " A Constructive Proposal For Copyright Reform" tehtavatele ettepanekutele ja analüüsin neid.     Peatüki teises alapunktis "Free Non-Commercial Sharing" on autorid kirjutanud, et mittetulunduslikul eesmärgil  kahe inimese vaheline failide jagamine ei peaks olema reguleeritud autoriõigustega. Autoriõigused peaksid nende meelest mängu tulema vaid siis, kui vähemalt ühe osapoole eesmärk on teenida selle failijagamise pealt tulu. Siinkohal esitaksin vastuargumendi. Võtame näiteks muusika tasuta allatõmbamise internetist alternatiivina muusika kuulamisele mõnelt tasuliselt platvor