Posts

IT - Eetikakoodeks Harvardi ülikooli näitel (Nädal 15)

Image
      Väga paljud ülemaailmse tuntusega ettevõtted, sealhulgas IT-ettevõtted ja ka ülikoolid, on mingis vormis sätestanud asutusesisese IT-eetikakoodeksi. Mitmetel juhtudel on see avalikult kättesaadav ja internetis loetav. Selle nädala blogipostituses analüüsin Harvardi ülikooli IT-eetikakoodeksit.     Harvardi ülikooli IT-eetikakoodeks on sõnastatud selgelt ning arusaadavalt ja selle mõistetavusele aitab kaasa hea struktuur. Pärast lühikest loetelu olulisematest põhimõtetest järgnevad näited ametipositsioonide kaupa. On sätestatud, et kõik Harvardi ülikooli IT-töötajad peavad igal aastal allkirjastama dokumendi, mis sätestab, et nad on tutvunud ning kavatsevad järgida kõnealust eetikakoodeksit ning selle mitte järgimisega kaasnevad distsiplinaarmeetmed. Eetikakoodeksis on üliolulisele kohale seatud kasutaja andmete kaitse ja diskreetsus nendega ümber käimisel.      Tulles konkreetsete ametipositsioonide kohta käivate näidete juurde, on esmalt välja toodud tehnilise toe töötajad. Nend

Tarkvaraarendus - ning ärimudelid (Nädal 11)

Image
      Tarkvaraarendus on protsess, mille organiseerimisel on võimalik rakendada erinevaid arendusmudeleid sõltuvalt mitmetest teguritest, näiteks projekti suurus, eesmärgid, ajalised piirangud ja palju muud. Eeldusel, et tarkvara eesmärk on teenida selle loojale või omanikule raha, tuleb valida ka sobiv ärimudel, mida rakendada. Selle nädala ajaveebiartiklis analüüsin ühte tarkvaraarendusmudelit ning ühte tarkvara ärimudelit ja toon näiteid ettevõtetest, kus neid on kasutatud.     Tarkvaraarendusmudel, mida lähemalt vaatlen, on kosemudel (Waterfall Model). See seisneb selles, et arendus on jaotatud etappideks, millest iga lõpetatakse enne, kui järgmise juurde asutakse. See tagab küllaltki suure kaitse eksimuste eest, kuid muudab protsessi üsna mittedünaamiliseks, sest arendusprotsessis tagurpidi liikumine on raskendatud. Peamiselt sellel põhjusel on kosemudeli populaarsus viimasel paaril aastakümnel märgatavalt vähenenud. Küll aga leiab see kasutust valdkondades, kus vigadel on kõrge h

Arvustus: "Kuidas saada häkkeriks" (Nädal 10)

Image
      "Kuidas saada häkkeriks" ("How to Become a Hacker") on 2001. aastal avaldatud dokument, mille on kirjutanud Eric Steven Raymond ja eesti keelde tõlkinud Kaido Kikkas. Oma olemuselt on see dokument, mis annab lugejale nimekirja soovitusi selle kohta, mida peaks tegema, et saada häkkeriks.     Esmalt sooviksin välja tuua ühe aspekti selle dokumendi juures mis mulle eriti positiivselt silma jäi- kirjutise struktuur on meeldiv ja loogiline. Autor alustab, tuues välja häkkeri definitsiooni ja häkkerliku suhtumise põhimõtted, seejärel loetleb häkkerile vajalikke oskusi ning viimaks mainib ka häkkerikultuuri olulisemaid põhimõtteid ja elemente. Kasulik lugemine oli dokumendi alguses teemaks tulnud häkkeri definitsioon ja sealjuures sellekohaste levinud eksiarvamuste kummutamine. Autor tõi välja vahe häkkerite ja kräkkerite vahel ja see erinevus on midagi, millest laiem avalikkus võiks teadlikum olla.     Leian, et dokumendi teises osas "Häkkerlik suhtumine"

Kaks tuntud IT-juhti (Nädal 9)

Image
           Juhtivatel kohtadel tegutsevatele inimestele, nii infotehnoloogias kui muudes valdkondades, omistatakse tihtipeale rolle sõltuvalt nende juhi-ja isikuomadustest. Need võivad olla näiteks suhtleja, juhendaja, õpetaja jpt. Selle nädala ajaveebiartiklis analüüsin kahte IT-juhti, ühte Eestist ja ühte välismaalt, ning toon välja, millise juhikategooria alla nad võiks liigituda.          Esmalt vaatlen üht Eesti IT-juhti, Jan Aasa't, kes valiti 2019. aastal Eesti mõjukaimaks IT-juhiks. Ta töötab klaasiettevõtte Saint-Gobain Glass Estonia IT-teenuskeskuse juhina. Tema meelest on IT-juhi roll tänapäeval muutunud ärikesksemaks ja seega peab juht suutma orienteeruda lisaks infotehnoloogiaga seotud küsimustes ka selliste probleemide lahendamisel nagu näiteks tarneahelad ja tööstuslikud protsessid. Kuna selline mitmekülgsus nõuab head suhtlusoskust, siis juhitüüpidest liigitukski Jan Aasa minu hinnangul kategooriasse "suhtleja". Oma intervjuus portaaliga IT-Uudised rõhutab

"Proff" VS "Käsitööline" (Nädal 8)

Image
          Selle nädala blogipostituses arutlen, milline omadus võiks kõige rohkem eristada "proffi" sama eriala "käsitöölisest" ehk amatöörist. See teema on midagi, mille üle olen ka varasemalt pead murdnud, sest kes meist ei tahaks mõnel alal "proff" olla, olgu see siis mõni spordiala või näiteks infotehnoloogia.           Esiteks leian, et kuna arutelu on terminoloogiline, siis sõltuvadki vastused sellest, kuidas arutleja neid termineid tunnetab, mõistab ja defineerib. Olen kuulnud, et selleks, et mingis asjas meistriks saada, peab pühendama sellele keskmiselt 10 000 tundi mõtestatud harjutamist. See võiks ka olla üks omadus, mis eristab proffi amatöörist. (Kümned) tuhanded tunnid kogemust mingi asja harjutamisel annavad keskmisele inimesele eelise teise tavainimese ees, kes näiteks pole üldse seda harjutanud või on harjutanud palju vähem. Ehk siis selle definitsiooni järgi võiks teatud kogemuse ja harjutamise lävendist öelda inimese kohta "proff&qu

Copyleft litsentsid (Nädal 7)

Image
     Termin ''Copyleft'' põhineb sõnamängul terminist ''Copyright'' ja on põhimõtteliselt vastand klassikalisele käsitlusele autoriõigusest. See on loodud, et tagada vaba tarkvara levik ja selle põhimõte on see, et vabadus materjali levitada ja kasutada peab säilima ka originaalloomingu põhjal tehtud loomingu suhtes.  Toon välja enamlevinud copyleft litsentsid: Tarkvara jaoks: LGPL- GNU Lesser General Public Licence (Nõrk) GPL- GNU General Public Licence (Tugev) AGPL- GNU Affero General Public Licence (Väga tugev) Muu materjali jaoks: FDL- GNU Free Documentation Licence Tarkvaralitsentsid     Nagu võib näha, eristatakse copyleft litsentse nende ''tugevuse'' järgi. See tähendab põhimõtteliselt seda, kui ranged ja ''nõudlikud'' need on. Vaatleme näiteks esimest ja kõige nõrgemat- LGPL'i. Tema ''nõrkus'' väljendub selles, et ta ei nõua kõikide esialgse intellektuaalvara põhjal loodud elementide koondamist

A Constructive Proposal For Copyright Reform (Nädal 6)

Image
      "The Case For Copyright Reform" on 2012. aastal ilmunud raamat, mille on kirjutanud Rootsi Piraadipartei loojad Rick Falkvinge ja Christian Engström. Nende loodud Piraadipartei eesmärk on reformida autoriõiguseid ja patenti puudutavaid seadusi vabamateks. Samast ideoloogiast on sündinud ka  kõnealune raamat. Selles blogipostituses annan oma hinnangu mõnele teose teises peatükis " A Constructive Proposal For Copyright Reform" tehtavatele ettepanekutele ja analüüsin neid.     Peatüki teises alapunktis "Free Non-Commercial Sharing" on autorid kirjutanud, et mittetulunduslikul eesmärgil  kahe inimese vaheline failide jagamine ei peaks olema reguleeritud autoriõigustega. Autoriõigused peaksid nende meelest mängu tulema vaid siis, kui vähemalt ühe osapoole eesmärk on teenida selle failijagamise pealt tulu. Siinkohal esitaksin vastuargumendi. Võtame näiteks muusika tasuta allatõmbamise internetist alternatiivina muusika kuulamisele mõnelt tasuliselt platvor